Miks ma käsitlen lapsi kui hobuseid, aga mitte kui koeri?
Kas te olete näinud kunagi kedagi jalutamas tiriva koeraga? Ühes rihma otsas on koer, teises rihma otsas tema peremees ja rihm on pingul. Kas nad jalutavad koos? Koera saab jõuga kinni hoida ja paljud seda ka teevad, sest nii on lihtsam. Aga kas teil tuleks pähe kunagi mõte, minna jalutama tiriva hobusega? Vaevalt küll! Selleks, et teil tuleks üldse pähe mõte hobusega jalutama minna, peate te esiteks hobuseid armastama ja teiseks looma usaldusel põhineva suhte.
Muidugi on näiliselt väga efektiivne lastega töötades autoritaarselt kõik paika panna, aga see on minu jaoks nagu jalutuskäik tiriva koeraga – kellelgi pole hea tunne, ei minul ega koeral. Pealegi toimib see ka ainult teatud vanuseni.
Mõned näited ja mõtted tööst hobustega, mis sobivad ideaalselt minu laste tundidesse.
HÄÄLESTATUS
Minu jaoks on oluline, millise tundega ma tundi lähen. Päevad ei ole vennad ja ikka tuleb ette olukordi, millega ma hästi toime ei tule, aga enne tundi minekut ma võtan alati aja maha. Tegelikult on need tavalised rutiinsed tegevused, mille abil ma oma tasakaalu taastan.
Ma ei lähe kunagi tundi nii, et lihtsalt minu keha on tunnis. Kui ma pole keskendunud lastele/hobustele, siis ma ei paku neile ka mingit huvi ja nad leiavad mõne teise tegevuse. Igal juhul ei jookse nad minu juurde. Sel hetkel, kui ma peaksin hakkama neid taga ajama, siis olen ma vales rollis! Ma pean sisemiselt olema nagu paabulind, nii äge, et kõik tahavad tulla uudistama, mis mul täna plaanis on.
KONTAKT
Nii laste kui hobustega töötades olen mina vastutav kontakti loomise eest. Iga lapsega on kontakti loomine erinev. Kui lennata ootamatult peale ja hakata kohe tegutsema, siis üksikud isendid suuvad tõesti kiirelt kohaneda, aga enamik mitte. Väga lihtne on last või hobust ära ehmatada. Nii nagu ma ei torma võõra hobuse juurde vaid jälgin natuke teda eemalt, siis sama on lastega. Ma lasen lastel enda tegevust jälgida ja jälgin, et ma ei survestaks neid liialt. Ma näitan ülesse huvi nende vastu, olen kohal ja avatud. Kohe, kui mina tunnen ennast halvasti kandub see edasi. Kui mina pole enesekindel ja rahulik, kui miski häirib minu tähelepanu, siis olen ma hea kontakti kaotanud.
Hobuste puhul on hästi oluline minu jaoks see, et me päris tihti, lihtsalt oleme koos. Ei tee trenni, oleme koos üksteisega. Sügame teineteist, jookseme, mängime, suhtleme. Ka laste tundides võtan ma erinevaid rolle, olles vahel lihtsalt üks liige mängus, võrdne lastega. Kõik meie tunnid algavad väikese vestlusega, häälestusega tunniks. Lisaks veel trenni välised tegevused nagu töötoad, laagrid ja perepäevad – see on kõik kontakti hoidmiseks ja kasvatamiseks.
HOBUNE/LAPS EI TEE KUNAGI MIDAGI VALESTI
Kui midagi läheb tunnis valesti. Tekib olukord, mida ma ei ole soovinud. Hobune/laps lahkub tunnist, keegi ütleb kellelegi halvasti – kõike juhtub. Minul juhtub ka! Aga ükskõik, mis ka ei juhtuks, ei ole mitte kunagi süüdi hobune/laps. Mitte kunagi! Alati on tunnis toimuva ees vastutus ainult õpetajal. Hobune või laps ei oska mulle öelda millist tunni keskkonda või toetust ta vajab. Mina pean oskama sellest aru saada. Lugeda märke. Vahel ei saa kõike teada, nt seda kui lapsel on päev viltu kisikunud ja see üks ebaõnnestunud sooritus on viimane piisk tema karikas ja ta ei tule sellega toime. Aga ka siis on minu asi lapsel aidata selle olukorraga toime tulla.
KIIRUSTAMINE
Igal õpetajal on tundi minnes plaan A, heal juhul ka plaan B ja C, mida tahab tunnis teha. Loomulikult see peabki nii olema, aga sellesse ei tohi liigselt kinni jääda, sest kiirustamine tapab tunni. Kiirustades laguneb kõik. Seega kui sooritus ei lähe nii nagu soovitud, siis tuleb hoogu maha võtta, muidu on järgmisel hetkel pahandus majas.
Arengut ei saa aga tagant sundida ja kiirustamine ei tee olukorda paremaks.
POSITIIVSE MÄRKAMINE
Ma väldin vale soorituse korrigeerimist. Hobustega ma isegi ei oska välja mõelda, kuidas see võiks välja näha, aga laste kallal saaks küll näägutada ja halba enesetunnet tekitada. See aga viib meid tagasi märksõna juurde KONTAKT! Seega, kui laps ei tule ülesandega toime, siis tuleb see lihtsalt osadeks võtta ja proovida teisiti. Ja just teisiti, mitte 101 korda veel samamoodi. Igal juhul peab leidma võimaluse harjutust nii teha, et nii laps kui õpetaja märkaks positiivset arengut ja saaks sellest hea emotsiooni.
Hobuste ja laste treenimise ühistest põhimõtetest võiks veel palju kirjutada, aga kes tahab rohkem teada, kuidas ma seda teemat näen, siis olen valmis alati oma kogemusi ja mõtteid jagama.
Merle Leiner, Laste Tervisekooli asutaja, eestvedaja ja juhendaja
merle.leiner@vireo.ee
